Õed-vennad Haldjas, Lumi, Maru ja Kutt saavad omavahel enamasti hästi läbi. Kuid ühel päeval juhtub nii, et Kutt näitab Lumile keelt ja viimane solvub selle peale hingepõhjani. Õnneks ei lähe Kutil nii halvasti kui ema jutustatud muinasjutus ühel terava keelega printsessil, kes kerjusele keelt näitas, mille peale tema keel väga pikaks venis ning ta pidi kurja vaeva nägema, et oma pika keelega rääkima õppida. Ent kui ta oli kõigilt vabandust palunud, siis muutus ta keel uuesti samasuguseks nagu enne.
Lapsed saavad aru, et keele näitamine ei ole kena, jäägu see tiibetlaste traditsiooniliseks tervituseks. Aga miks tiibetlased näitavad keelt? Miks üldse keelt vaja on? Kas kõigil loomadel on keel? Kas mõnel loomal on koguni kaks keelt ning mis vahe on kahekeelsetel ja kakskeelsetel inimestel? Kui mitu erinevat keelt maailmas on?
Maru, Kuti, Lumi ja Haldja keelel kibeleb alati mõni küsimus. Õnneks oskavad ema ja isa neile enamasti vastata.