„Kultuur, kõne ja Minu Ise“ on raamat Minu Isest, sellest, kes me vaimsete olevustena oleme. See on täiesti kasutu raamat – siit ei leia ühtegi nõuannet. Siin pole üldse juttu pereprobleemide lahendamisest, vaimsest täiustumisest, ajupotentsiaali kasutamisest, mõjustamise võtetest, eneseleidmisest ega kõigest muust taolisest. Selle asemel leiate siit ühe võimaliku viisi mõistmaks, mis on psüühika, mis on elu, mis on keskkond ning mis on meel, keel, märk, kõne ja kultuur. Saate samuti teada, mis on emotsioon, teadvus, alateadvus ning vaba tahe.
Määratlused üksi ei tee palju targemaks; asja olemuse mõistmiseks käsitletakse ka seda, miks iga oluline nähtus on määratletud just nii ja kuidas Minu Ise erinevate tahkude mõistmisest kujuneb arusaamine psüühikast tervikuna. Saab selgemaks, mis on meie olemises bioloogiliselt määratud ja näeme, et bioloogiliselt saame kaasa vaid võimaluse psüühika tekkimiseks ja arenguks. Psüühika kujuneb vastasmõjus keskkonnaga. Enamgi veel, raamatust saab teada, miks meil on põhjust arvata, et on olemas eriliselt inimlikud psüühilised omadused. Inimlik psüühika tekib ainult kultuurikeskkonnas, mille määravaks tunnuseks on kõne kasutamine. Seepärast on ka raamatul just selline pealkiri. Minu Ise kujuneb inimlikuks vaid kultuurikeskkonnas kõnelise suhtlemise käigus.
Võib juhtuda, et pärast selle raamatu läbi lugemist mõistab lugeja nii ennast kui ka teisi inimesi paremini. Sokrates leidis, et on naeruväärne uurida muid asju enne, kui pole aru saadud iseendast. See raamat on kutse enese paremale mõistmisele.