Johannes Semper (1892–1970) lõpetas gümnaasiumi Pärnus, käis Peterburi ülikoolis (1910–1914) ja õppis hiljem Moskvas, aga juba Eesti Vabariigi päevil veel Berliinis ja Pariisis, ning 1928. aastal lõpetas Tartu ülikooli magistrikraadiga kirjandusloo alal. Pärast Eesti okupeerimist 1940 osales ta NLKP liikmena Eesti ühiskonna sovetiseerimisel, sattudes küll aastatel 1950–1955 süüdistustega kosmopolitismis ja kodanliku natsionalismis põlu alla. Samas on Semper jäänud meie mällu ikkagi kirjanikuna, tõlkijana, toimetajana.
Käesolevate isiklike märkmete kaudu pääseb lugeja väga lähedale Johannes Semperile kui inimesele, tema kujunemisele, küpsusaastatele sõja- ja surveaegadel. Olenemata ühiskondlikust korrast jääb Semper ausaks iseenda ja oma lähedaste vastu, tema päevaraamatutes on aga kirjas raasuke rahvagi ajalugu.